Eestis tehtud uuringud näitavad, et erinevaid seenhaigusi esineb pea viiendikul inimestest (Silm et al, 2003).

Paljud seened meid ümbritsevad keskkonnas on ohutud, kuid mõned seened võivad põhjustada haigusi nii nahapinnal, küüntel, limaskestadel, karvades kui ka naha sügavamates kihtides.  Väga harva võivad seened jõuda ka vereringesse, kuid sellisel juhul on inimesed raskes seisundis haiglaravil.

Millised seened on nahahaiguste põhilised tekitajad?

Naha ja küünte seenhaigusi tekitavad peamiselt dermatofüütide (Trichophyton, Epidermophyton) ja pärmseente (Candida, Pityrosporum) rühma kuuluvad mikroorganismid.

Kuidas nakatutakse seenhaigustesse?

Haigus saadakse eelkõige teiselt inimeselt otsese kontakti, nakatunud esemete (nt jalanõude) või seeneniidistiku osistega kattunud põranda või pinnase kaudu. Samuti võib nakkusallikaks olla loom, kelle nahakettude ja karvade kaudu levib nn kassihaigus (Microsporum).

Mõnikord võivad ka inimese normaalsesse mikrofloorasse kuuluvate pärmseente hulga suurenemine viia nahaprobleemide tekkele (nt higistades värvilise kliiketendustõve ja niisketes tingimustes töötamisel tekkiva küünevallipõletiku puhul).

Kellel on suurem risk seenhaigust saada?

Küünte ja jalgade seenhaigust esineb paljudel eakatel, kuid see on laialt levinud problem ka tervete füüsiliselt aktiivsete inimeste hulgas.

Soodustavateks faktoriteks on liighigistamine, trauma, häired immuunsüsteemi töös (nt diabeet, närvisüsteemi haigused, HIV) ja ka niiske töö- ja elukeskkond. Pärmseened põhjustavad nt värvilist kliiketendustõbe, seborroilist dermatiiti, limaskestade kandidoosi ning küünevallipõletikku.

Mis on levinuim seenhaigus?

Kõige levinum seenhaigus on jalgade seenhaigus, mida kutsutakse ka sportlase jalaks, kuna sageli haigestuvad regulaarselt ühiseid pesemisruume kasutavad füüsiliselt aktiivsed inimesed. Haigus avaldub ebameeldiva lõhna, varvastevahelise sügeluse, punetuse ja haudumisena, võivad tekkida ka valulikud lõhed ning villikesed. Seenhaigusele viitab ka peenehelbeline jahune ketendus ja naha paksenemine ehk hüperkeratoos taldadel. Kui lööve hõlmab nii taldu, kandu kui ka labajalgade külgi, nimetatakse haigust mokassiinitüüpi seenhaiguseks.

Miks vajab seenhaigus kiiret ravi?

Kui jalgade seenhaigus jääb ravimata, võib haigus levida küüntele, labakätele, kubemesse ja mujale kehale. Nahal tekivad sel juhul roosad ringjad ketendavad laigud, mis ravita laienevad, jättes keskosa võrreldes äärtega heledamaks. Samalaadseid ümarovaalseid äärtest punetavaid laike põhjustab ka loomade kaudu leviv seenhaigus (nn kassihaigus), mis võib tekkida ka juustega kaetud peanahale, põhjustades juuste väljalangemist.

Seenhaigus esineb mõnikord samaaegselt bakteriaalse mädapõletikuga ja nii võivad varvastevahelised lõhed viia sääre roospõletikuni. Pikaaegne ravimata seenhaigus võib tekitada ka allergilisi reaktsioone nahal. Seenhaiguse varajane avastamine ja kiire ravi alustamine tõstab ravi efektiivsust, takistades haiguse levikut ning nakatumist teistele.

Kuidas seenhaigust diagnoositakse?

Seeninfektsiooni diagnoosiks piisab sageli vaatlusest, kuid nahaarsti juures võetakse diagnoosi kinnitamiseks ja seeneliigi täpsustamiseks haiguskoldest sageli ka proov. Enne proovi võtmist soovitame vähemalt 1 kuu jooksul MITTE kasutada seenevastaseid lakke ega vedelikke.

Seenhaiguste ravi

Üldjuhul on naha seenhaigused ravitavad käsimüügist saadavate paiksete seenevastaste kreemide, geelide, vedelike ja spreidega. Ravim kantakse sõltuvalt preparaadist nahale 1-2 kord päevas 2-4 nädala jooksul. Üldine soovitus on jätkata ravi veel 1-2 nädalat peale seda, kui silmnähtav lööve on taandunud. Jalgade seenhaiguse puhul on ravi tõhusam, kui kreem kanda õhukese kihina nii varvaste vahele, talla alla, kandadele kui ka labajala külgedele, unustamata eelnevalt jalgu pesta ja korralikult kuivatada. Kehal oleva seenhaiguse korral tuleb kreem määrida paar sentimeetrit üle lööbe servade.

Kui käsimüügiravimid ei ole aidanud, tuleks pöörduda pere-või nahahaiguste arsti poole, kes vajadusel kirjutab retseptiga saadava kreemi või tablettravi. Juustega kaetud peanaha seenhaigus vajab alati suukaudset ravi, samuti on see soovitav laiaulatusliku naha seenhaiguse ja küüneseene korral. 

Kuidas vähendada nakatumisriski seenhaigustesse?

1) Ärge kasutage võõraid jalanõusid (mh suusasaapaid, (rull)uiske), hügieenitarbeid, käterätikuid, riideid ega peakatteid.

2) Ärge käige ühiskondlikes ruumides paljajalu, kandke kergesti puhastatavaid plätusid.

3) Peale pesemist kuivatage end korralikult, jättes jalgade kuivatamise viimaseks (või kasutage jalgade jaoks eraldi rätikut). Pöörake erilist tähelepanu varbavahede kuivatamisele.

4) Eelistage puuvillaseid sokke, õhku läbilaskvaid mittesünteetilisi jalanõusid.

5) Pidage meeles, et pikad küüned on hea pinnas seenhaigusesse nakatumiseks ja nakkuse edasikandmiseks.

6) Pihustage käsimüügist saadavat desinfitseerivat spreid varvastele peale ühiskondlike duširuumides käimist.

7) Peske sokke, rätikuid ja voodipesu 60-kraadises vees.  

Viidatud allikas: Silm, H., Karelson, M., Kingo, K., Järv, H., & Naaber, P. Küüneseenhaigusesse haigestumise sagedus Eestis. Eesti Arst 2003; 82 (5): 375–378.